Õllelimpsimise asemel v1

Muinasaeg on täis imelisi saladusi, mõned neist on raidkirjana püramiidides peidus, mõned jäädavalt kadunud, mõned meie pimedate silme ees.

See imekena mimm paremal on tubli õllevaaritaja kaugest Egiptimaa ajast. Pealtnäha täiesti tavaline muinasaja taies, ent vaadakem seda pilti analüüsivalt, ignoreerides "seda ei ole seal" mõistuse kontrollmehanismi.

Tänapäeva Egiptuse mimmid käivad pigem perfektselt keha katvates rõivastes ringi, vaatamata tuntavalt soojale kliimale. See mimm aga on oma tööd tehes hinge ja ihuga asja juures. Juhus, ütlete teie? Jooge vähem, ütlen mina.

Tänapäeval peetakse õllejoomist vahendiks nägemaks naises seda ilu, mis pealiskaudsel vaatlemisel silma ei torka. Kust on pärit see vaatlusvõime teravdumine, ma küsin? Kas pole mitte nii, et juba aastatuhandeid on meie geene arendatud seostama õllet iluga? Iidsed rituaalid, saladuste edasiandmine põlvest põlve.

Igal juhul on see traditsioon vahepeal kuhugi kaduma läinud ning sarnaselt turismimekad-püramiidid kursil kimavatele giididele müüakse õllet ainult välismaalastele ja sedagi range kontrolli all. Mis kuri jõud on oma käe küll vahele saanud?

See keskaja Euroopast pärit gravüür kirjeldab ilmekalt, et õllepruulimine oli tõsine töö, hallides ruumides, ilma silmailu ja lauluta. Õlle küll maitses ilmselt hea, aga teatud algpõhjused olid puudu. Lugematu hulk õllesõpru otsis kõrtsides kadunud saladust taga. Ning kenad ettekandjad tegid mis suutsid, et neid selles otsingus aidata.

Võimalik muidugi, et tegelik pilt oli lustakam ning põhjus on kunstnikus. Ehk polnud ta sellidele meeltmööda ning talle õllet lihtsalt ei antud. Lootus jääb.

ps. head kevadpüha ja tarkade päeva :)